Jou:D

täna oli siis nii et koolis olin ma täna väga korralik:),tegin kaasa ja puha,noh,õpsid ikka karjusid meie peale,mitte midagi uut:D ahjaa,matas meid jäeti kauem istuma,õps oli nii närvi läinudXD Karjus Magna peale ja Epu peale ja...:/ Ja siis 10 minutit oli möödas,õps karjus meile: ''KADUGE MU SILMIST!!!!''  Kõik olid mingi:''Oeh,jess:D'' Ja siis onju,kõik jooksid ära hästi kiiresti,mina olin ka ikka esimeste seas:D
Ja siis ma tormasin trenni ja seal oli väga irw. Esmalt olin ma niisama Anu ja kellegaiganes,onju:) Jasiis ma niisama mängisin seal,Anu õpetas,et kuidas noh,seda ja seda,keegi ei saa aru ju neist tenniseväljendistestXD Ja siis jõudsid Johanna,Siim ja Kristo ühel ajal. Ametlik osa(õnnesoovid) ja siis hakkasime mängima midagi ja siis kristo vingus minu ja siim johanna kallal,noh nagu ikkaXD Ja siis tuli Laura.(mäluauk)ei,kolme mängisime siis:).Toni tuli,mängisime rootslast (poisid lollitasid,ei täpsusta:)) Ja johanna pakkus kommi ja siis oli vist trenn läbi ja siis ma läksin poodi ja ostsin  väikesele täditütrele kingituse ära:D Ja nüüd ma olen siin:D


TSAUUUU:D
TÄNA OLI NIIHEA PÄEV:D:D:D





SEDA SILTI PEAKSID POISID KAELAS KANDMA:D:D:D:D:D

Amazing

http://www.youtube.com/watch?v=vwM6f0liHpo&feature=player_embedded

Meie,inimesed

Viimastel kümnenditel on maailmas üha enam kasvanud rafineeritud ebaisikuline kurjus.

Kooli tungib inimene, kes valikuta tulistab surnuks kõik ettejäänud, lennukid süütute inimesega sõidavad hoonetesse ja tapavad tuhandeid inimesi. Kümned tuhanded genotsiidis hukkunud 20 sajandil Euroopas, Aasias, Aafrikas, Lõuna Ameerikas.

Seitsmekümnendate aastate keskel küsis ajakirjanik dalai-laamalt, mis võiks olla selle ilmingu põhjus. Tema Pühadus oli probleemi üle pikalt mõtisklenud ja talle oli ilmutatud sügava kaemuse hetkel, et maailmas kasvab rahvastik nii kontrollimatult, et osa inimolendeid sünnib hingeta – neil puudub samastumisvõime, empaatia, halastus ehk inimeseks olemise peamine kategooria HOOLIVUS. Olgu selle hingega nüüd kuidas on, aga Eestimaal ringi vaadates on selge, et kõige defitsiitsem asi ei ole isegi masu ajal mitte raha ega isegi töö vaid HOOLIVUS.

Nädalast nädalasse ja aastast aastasse loetakse kokku Eestimaa teedel sõjategevuse käigus hukkunud inimeste arv. Vaatamata langustrendile oleme me ikka Euroopa Liidus hukkunute arvult kõrgeima kolme seas. Samas, kolm aastat tagasi oli see veel halvem. 2006.a. hukkus ainult augustikuu jooksul 31 põhiliselt noort inimest. Tol ajal küsis reporter kõrgelt politseiametnikult: „Mis saab edasi?“. Vastus oli kindel – politsei meetmetest ei piisa. Meil on Euroopa kõrgeimad liiklustrahvid, vanglakaristus roolijoodikutele, kaamerad ja vabadel päevadel teedele saadetud politseinikud, kuid alati leiab koha, kus sõita surnuks ennast ja oma sõbrad, sest tegelikult sõltub teedel toimuv mitte niivõrd karistusest vaid hoolivusest inimelu vastu või õigupoolest selle puudumisest.

Me loeme ajalehtedest, kuidas 2 septembri hommikul virutab 7 klassi õpilane koolis noaga oma klassikaaslasele või igati tublid Tartu kooliõpilased moodustavad gängi ja harrastavad Hiinalinnas kodutute peksmist, sest jõud käib üle. Kui noorsoopolitseinik uurib põhjuseid, suudavad noored vaid õlgu kehitada, sest tegelikult on taas põhjuseks respekti puudumine elu vastu.

Samas ei ole empaatia ja armastamisvõime omased vaid inimsuhetele. Loomakaitse Selts juhib ikka ja jälle tähelepanu nendele kümnetele tonnidele loomade korjustele, mis tuleb põletada loomsete jääkide käitlemise tehases, mille võimsusest Eestimaale ei piisa. Lautade juures haisevad hukkunud koduloomad nädalaid, teedel sõidavad autod korjused lihtsalt pudruks. Samas ei ole ükski põhjamaade tehas Eestist saadetud loomade surnukehi nõus vastu võtma, sest suurem enamus põletamisele minevatest loomadest on nii halvasti toidetud, et meenutavad nahaga kaetud luukeresid, veterinaariliste proovide võtmise tulemusel surnud lehmade korjused viitavad anatoomiat ja füsioloogiat vähegi tundvale inimesele, et ajuproovide võtmise järgselt surid loomad pikka ja piinarikkasse surma. Lemmikloomad on räigete piinamistunnustega, sandistatud, surnuks näljutatud. Enamikul juhtudest on põhjuseks vähimagi halastuse ja empaatiavõime puudumine.

Inimhinge sügavaim ilming, hoolivus on faktor, mida kas on või ei ole. USA sotsioloogid on veenvalt tõestanud, et nii julmus kui tema vastandtunne empaatia on eetiline kriteerium, millel on erinevad avaldusvormid. Ei ole olemas inimest, kes on süstemaatiliselt julm loomade vastu, aga oma last või abikaasat armastab hellalt.

Täpselt samuti ei ole tõepärane, et inimene armastab sügavalt oma last ja vabadel õhtupoolikutel peksab kaikaga oma koera.

Ei olnud juhus, et julmalt läbipekstud ja röövitud eakale taadile hakkas annetusi korjama Eesti Loomakaitse Selts. Ometi vastandatakse nii sageli kommentaarides või isegi televisioonisaadetes loomade abistamist laste või eakate abistamisele. Ärgem laskem ennast petta- veebis räuskav kodanik, kes soovitab loomad põlema panna ja raha lastele annetada, ei aita tegelikult kedagi.

Eestimaa on täis pimedate silmadega inimesi. Neid on nii lagunenud majades ja viletsuses, kuid oluliselt rohkem luksusvillades. Meie maa on täis pimedaid inimesi, kellest osa ei suuda näha vaesusest, tõrjutusest ja isegi näljast pimestatud silmadega. Kuid osa on nägemise kaotanud, kuna silmad on kaetud rahapakkidega, luksusvilladega- ikka naabrist parematega, võimsalt läikivate linnamaasturitega ja üle laipade mineku veripunaste prillidega. Ma ei julge ütelda, et tegemist on ilma hingeta inimestega, kuid mikroskoopiliseks on see kägistatud ja mattunud rahalademete, liisingulepingute, iga hinna eest edukas olemise prügimäe alla.

Sellise väärtuskatastroofi tulemus on armastusest ilma jäetud lapsed, kellele on vanematel anda küll raha, kuid mitte aega ja armastust. Nendest lastest kasvavad ja on kasvanud tiigrikutsikad, kes ei kõhkle kassipojal naela läbi pea tagumast, nõrgemaid või vähemjõukamaid kaaslasi peksmast ja alandamast või eakale karguga kõndivale memmele jalga ette panemast. Need on lõputult õnnetud, tigedad ja üksikud inimlapsed – sündinud on teine põlvkond ilma hingeta inimesi.

Hoolimatus nagu vastik ja haisev kärntõbi levib ühiskonna igasse tahku.

* Loomakaitsjad ja loomade aitamisega tegelevad MTÜ-d näevad, et kaheksal juhul kümnest on nende poolt päästetud loomad inimese hoolimatuse ja/või väärkohtlemise ohvrid.

* Õpetajad näevad, et vägivald klassides ja ohjeldamatu nauteainete tarvitamine kasvab mitte päevade vaid tundidega.

* Sotsiaaltöötajad näevad, kuidas eakate vanemate korter on laste poolt maha müüdud ja memm ise saadetud laudadest putkasse, mida õitseva sotsialismi ajal nimetati suvilaks, kuid praegu on lagunemise tõttu muutunud pigem muldpõrandaga saraks. Pood 5-10 km kaugusel, teed talvel lahti ajamata, küttepuid näpujagu, perearst, apteek, lähimad tuttavad linnas.

* Sotsioloogid kirjeldavad kuidas maailma ühiskondadest väärtustavad Eesti inimesed kõige enam materiaalseid väärtusi – raha ning asju, kusjuures pereväärtused ja solidaarsus ühiskonnas on tõrjutud ebaoluliseks.

* Psühhiaatrid näevad 6-7 aastastel lastel depressiooni ja enesetapumõtteid üksindusest.

* Kiirabi konstateerib surma 10 aastasel lapsel, kes on sooritanud enesetapu, kuna vanemad lahkusid välismaale uut ja paremat elu elama.

Viimased 18 aastat on Eesti ühiskond kultiveerinud ilma hingeta inimesi.

Ilmselt on Merle Karusool õigus, kui ta väitis, et Eestis ei ole praegu mitte niivõrd majandus- kui kultuurikriis. Suur hulk kodanikke on minetanud inimeseks olemise põhitingimuse – AUKARTUSE ELU EES.

Hoolimatusele tuleb kodanikuühiskonnal vastu astuda praegu ja kohe.

Pole tähtis, kas me oleme laste, eakate, riskiperede või loomadega tegelev kodanikuühendus. Me ajame ühist asja – hoolime võõrast elust.

Loomakaitsjaid peetakse sageli veidrikeks, kes eiravad tegelikke probleeme ja nokitsevad tähtsusetute asjade kallal. Tegelikult muudustavad kolmanda sektori inimesed, kes loovad paremat ühiskonda. Iga päästetud loom suurendab empaatiatunnet Eestimaal. Iga pressiteade hüljatud või väärkoheldud loomast või tema päästmisest paneb paljudel okka torkima kohas, kus kunagi oli kõigil inimesel hing.

Iga korteriühistu liikmed, kes korjavad raha, et hulkuvad kassid saaksid steriliseeritud, tagades kiisudele võimaluse väärikalt ära elada neile nii kallis kassi elu ilma, et maailma sünniks soovimatuid kassilapsi, kogevad koostegemise rõõmu. Ka sellest ühisest tegutsemisest kasvab välja kodanikuühiskond, kus kehtivad meie poolt püstitatud normid, kus ilma hingeta inimesed ei ole enam pjedestaalile tõstetud vaid avalikult ja ühiselt taunitud ja häbistatud.

Kui jätame mõne halva teo tegemata, siis teeb keegi selle meie asemel.

Kui jätame tegemata heateo, siis jääb sellest auk, mida ei täida keegi ja mis käriseb iga uue päevaga suuremaks.

Mare Liiger Kiirabiarst, Rahvakoolitus-ELU juhataja ja esmaabikoolitaja, MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlik.

Jälkus, millel nimeks inimene

Jälkus, millel nimeks inimene

Tallinnas Mustamäel, linnas, mis pretendeerib Euroopa Kultuuripealinna tiitlile, kirjutas mõni aeg tagasi tudengist noormees MTÜ Kasside Turvakodu infomeilile.

Tema teate kohaselt oli pimedas uksealuses mitu Kassipoega Kassiemaga. Alguses püüdis vabatahtlik kassilapsi kätte saada, kuid loomad olid äärmiselt hirmunud ja mõne päeva jooksul suudeti kitsast pilust püüda vaid üks loomake. Teine surus ennast jalgadega kinnibetoneeritud pühkimisresti alla kitsasse pilusse ja ei liigutanud, kuigi elas.

Taskulambi valguses avastas tudeng, et väike kassipoeg oli poodud niidiga üles, aga nii, et ta jalad ulatusid vaevu maad puudutama. Pika toki otsa seotud noaga õnnestus noormehel kiisu kaela ümbert niit lahti lõigata ja hiljem loomake turvakodu vabatahtlikule hoiukodusse üle anda.

Suur oli aga hoiukodu perenaise jahmatus, kui ta avastas, et kassipoeg oli niidiga LÄBI ÕMMELDUD nagu padi. Vaatepilt oli nii jälk, et vapustas hingepõhjani elu näinud veterinaari, kes suutis vaid öelda: „Niisugust vaatepilti ei taha ma oma elus enam kunagi näha!"

Ime kombel jäi kassilaps ellu ja taastub operatsioonist hoiukodus oma vennakese kõrval, kassiema hoole all.

Millist mõju jääb talle avaldama inimene, kes elab euroopalikus, sallavas ja haritud riigis, me praegu ei tea. Teame aga, et nagu enamikel juhtudel, jääb ka seekord kurjategija otsimata ja
karistuseta. Loota võib, et hetkel mil ta hakkab meie lapsi, eakaid või meid endid traadiga läbi õmblema suvatseb Eesti õigusriik hakata ka tema püüdmisega tegelema.

Seniks aga , tähelepanu, Mustamäe elanikud! Ringi liigub inimese näoga monstrum, kelle jaoks ei ole midagi ega kedagi püha. Püüdke ta tabada enne kui ta järgmise ohvri leiab ja see võib olla iga olend, kelle süüks on tema sees olev ELU.

Kõnealune kassipoeg on tema,
http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=70680

Lugupidamisega,
Egle
Kasside Turvakodu nimel
Täiendavates küsimustes palume pöörduda Kasside Turvakodu PR esindaja Mare Liiger`i poole.

Hey,guys

Hey,

Et jah,ma lõpetan ära enda blogi nüüd. Tegelt ongi siin ainult mingi 2 postitust, niiet see nagu tegelikult ei ole blogi. Aga jah, ma arvan, et mingitel suvakatel pole tõesti vaja teada mida ma iga päev teen või nii. Nagunii teavad inimesed mu eraelust niigi palju, kuigi see pole üldse nende asi, aga jah.

Musi,
Saara