Viimastel kümnenditel on maailmas üha enam kasvanud rafineeritud ebaisikuline kurjus.
Kooli tungib inimene, kes valikuta tulistab surnuks kõik ettejäänud, lennukid süütute inimesega sõidavad hoonetesse ja tapavad tuhandeid inimesi. Kümned tuhanded genotsiidis hukkunud 20 sajandil Euroopas, Aasias, Aafrikas, Lõuna Ameerikas.
Seitsmekümnendate aastate keskel küsis ajakirjanik dalai-laamalt, mis võiks olla selle ilmingu põhjus. Tema Pühadus oli probleemi üle pikalt mõtisklenud ja talle oli ilmutatud sügava kaemuse hetkel, et maailmas kasvab rahvastik nii kontrollimatult, et osa inimolendeid sünnib hingeta – neil puudub samastumisvõime, empaatia, halastus ehk inimeseks olemise peamine kategooria HOOLIVUS. Olgu selle hingega nüüd kuidas on, aga Eestimaal ringi vaadates on selge, et kõige defitsiitsem asi ei ole isegi masu ajal mitte raha ega isegi töö vaid HOOLIVUS.
Nädalast nädalasse ja aastast aastasse loetakse kokku Eestimaa teedel sõjategevuse käigus hukkunud inimeste arv. Vaatamata langustrendile oleme me ikka Euroopa Liidus hukkunute arvult kõrgeima kolme seas. Samas, kolm aastat tagasi oli see veel halvem. 2006.a. hukkus ainult augustikuu jooksul 31 põhiliselt noort inimest. Tol ajal küsis reporter kõrgelt politseiametnikult: „Mis saab edasi?“. Vastus oli kindel – politsei meetmetest ei piisa. Meil on Euroopa kõrgeimad liiklustrahvid, vanglakaristus roolijoodikutele, kaamerad ja vabadel päevadel teedele saadetud politseinikud, kuid alati leiab koha, kus sõita surnuks ennast ja oma sõbrad, sest tegelikult sõltub teedel toimuv mitte niivõrd karistusest vaid hoolivusest inimelu vastu või õigupoolest selle puudumisest.
Me loeme ajalehtedest, kuidas 2 septembri hommikul virutab 7 klassi õpilane koolis noaga oma klassikaaslasele või igati tublid Tartu kooliõpilased moodustavad gängi ja harrastavad Hiinalinnas kodutute peksmist, sest jõud käib üle. Kui noorsoopolitseinik uurib põhjuseid, suudavad noored vaid õlgu kehitada, sest tegelikult on taas põhjuseks respekti puudumine elu vastu.
Samas ei ole empaatia ja armastamisvõime omased vaid inimsuhetele. Loomakaitse Selts juhib ikka ja jälle tähelepanu nendele kümnetele tonnidele loomade korjustele, mis tuleb põletada loomsete jääkide käitlemise tehases, mille võimsusest Eestimaale ei piisa. Lautade juures haisevad hukkunud koduloomad nädalaid, teedel sõidavad autod korjused lihtsalt pudruks. Samas ei ole ükski põhjamaade tehas Eestist saadetud loomade surnukehi nõus vastu võtma, sest suurem enamus põletamisele minevatest loomadest on nii halvasti toidetud, et meenutavad nahaga kaetud luukeresid, veterinaariliste proovide võtmise tulemusel surnud lehmade korjused viitavad anatoomiat ja füsioloogiat vähegi tundvale inimesele, et ajuproovide võtmise järgselt surid loomad pikka ja piinarikkasse surma. Lemmikloomad on räigete piinamistunnustega, sandistatud, surnuks näljutatud. Enamikul juhtudest on põhjuseks vähimagi halastuse ja empaatiavõime puudumine.
Inimhinge sügavaim ilming, hoolivus on faktor, mida kas on või ei ole. USA sotsioloogid on veenvalt tõestanud, et nii julmus kui tema vastandtunne empaatia on eetiline kriteerium, millel on erinevad avaldusvormid. Ei ole olemas inimest, kes on süstemaatiliselt julm loomade vastu, aga oma last või abikaasat armastab hellalt.
Täpselt samuti ei ole tõepärane, et inimene armastab sügavalt oma last ja vabadel õhtupoolikutel peksab kaikaga oma koera.
Ei olnud juhus, et julmalt läbipekstud ja röövitud eakale taadile hakkas annetusi korjama Eesti Loomakaitse Selts. Ometi vastandatakse nii sageli kommentaarides või isegi televisioonisaadetes loomade abistamist laste või eakate abistamisele. Ärgem laskem ennast petta- veebis räuskav kodanik, kes soovitab loomad põlema panna ja raha lastele annetada, ei aita tegelikult kedagi.
Eestimaa on täis pimedate silmadega inimesi. Neid on nii lagunenud majades ja viletsuses, kuid oluliselt rohkem luksusvillades. Meie maa on täis pimedaid inimesi, kellest osa ei suuda näha vaesusest, tõrjutusest ja isegi näljast pimestatud silmadega. Kuid osa on nägemise kaotanud, kuna silmad on kaetud rahapakkidega, luksusvilladega- ikka naabrist parematega, võimsalt läikivate linnamaasturitega ja üle laipade mineku veripunaste prillidega. Ma ei julge ütelda, et tegemist on ilma hingeta inimestega, kuid mikroskoopiliseks on see kägistatud ja mattunud rahalademete, liisingulepingute, iga hinna eest edukas olemise prügimäe alla.
Sellise väärtuskatastroofi tulemus on armastusest ilma jäetud lapsed, kellele on vanematel anda küll raha, kuid mitte aega ja armastust. Nendest lastest kasvavad ja on kasvanud tiigrikutsikad, kes ei kõhkle kassipojal naela läbi pea tagumast, nõrgemaid või vähemjõukamaid kaaslasi peksmast ja alandamast või eakale karguga kõndivale memmele jalga ette panemast. Need on lõputult õnnetud, tigedad ja üksikud inimlapsed – sündinud on teine põlvkond ilma hingeta inimesi.
Hoolimatus nagu vastik ja haisev kärntõbi levib ühiskonna igasse tahku.
* Loomakaitsjad ja loomade aitamisega tegelevad MTÜ-d näevad, et kaheksal juhul kümnest on nende poolt päästetud loomad inimese hoolimatuse ja/või väärkohtlemise ohvrid.
* Õpetajad näevad, et vägivald klassides ja ohjeldamatu nauteainete tarvitamine kasvab mitte päevade vaid tundidega.
* Sotsiaaltöötajad näevad, kuidas eakate vanemate korter on laste poolt maha müüdud ja memm ise saadetud laudadest putkasse, mida õitseva sotsialismi ajal nimetati suvilaks, kuid praegu on lagunemise tõttu muutunud pigem muldpõrandaga saraks. Pood 5-10 km kaugusel, teed talvel lahti ajamata, küttepuid näpujagu, perearst, apteek, lähimad tuttavad linnas.
* Sotsioloogid kirjeldavad kuidas maailma ühiskondadest väärtustavad Eesti inimesed kõige enam materiaalseid väärtusi – raha ning asju, kusjuures pereväärtused ja solidaarsus ühiskonnas on tõrjutud ebaoluliseks.
* Psühhiaatrid näevad 6-7 aastastel lastel depressiooni ja enesetapumõtteid üksindusest.
* Kiirabi konstateerib surma 10 aastasel lapsel, kes on sooritanud enesetapu, kuna vanemad lahkusid välismaale uut ja paremat elu elama.
Viimased 18 aastat on Eesti ühiskond kultiveerinud ilma hingeta inimesi.
Ilmselt on Merle Karusool õigus, kui ta väitis, et Eestis ei ole praegu mitte niivõrd majandus- kui kultuurikriis. Suur hulk kodanikke on minetanud inimeseks olemise põhitingimuse – AUKARTUSE ELU EES.
Hoolimatusele tuleb kodanikuühiskonnal vastu astuda praegu ja kohe.
Pole tähtis, kas me oleme laste, eakate, riskiperede või loomadega tegelev kodanikuühendus. Me ajame ühist asja – hoolime võõrast elust.
Loomakaitsjaid peetakse sageli veidrikeks, kes eiravad tegelikke probleeme ja nokitsevad tähtsusetute asjade kallal. Tegelikult muudustavad kolmanda sektori inimesed, kes loovad paremat ühiskonda. Iga päästetud loom suurendab empaatiatunnet Eestimaal. Iga pressiteade hüljatud või väärkoheldud loomast või tema päästmisest paneb paljudel okka torkima kohas, kus kunagi oli kõigil inimesel hing.
Iga korteriühistu liikmed, kes korjavad raha, et hulkuvad kassid saaksid steriliseeritud, tagades kiisudele võimaluse väärikalt ära elada neile nii kallis kassi elu ilma, et maailma sünniks soovimatuid kassilapsi, kogevad koostegemise rõõmu. Ka sellest ühisest tegutsemisest kasvab välja kodanikuühiskond, kus kehtivad meie poolt püstitatud normid, kus ilma hingeta inimesed ei ole enam pjedestaalile tõstetud vaid avalikult ja ühiselt taunitud ja häbistatud.
Kui jätame mõne halva teo tegemata, siis teeb keegi selle meie asemel.
Kui jätame tegemata heateo, siis jääb sellest auk, mida ei täida keegi ja mis käriseb iga uue päevaga suuremaks.
Mare Liiger Kiirabiarst, Rahvakoolitus-ELU juhataja ja esmaabikoolitaja, MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlik.
Kooli tungib inimene, kes valikuta tulistab surnuks kõik ettejäänud, lennukid süütute inimesega sõidavad hoonetesse ja tapavad tuhandeid inimesi. Kümned tuhanded genotsiidis hukkunud 20 sajandil Euroopas, Aasias, Aafrikas, Lõuna Ameerikas.
Seitsmekümnendate aastate keskel küsis ajakirjanik dalai-laamalt, mis võiks olla selle ilmingu põhjus. Tema Pühadus oli probleemi üle pikalt mõtisklenud ja talle oli ilmutatud sügava kaemuse hetkel, et maailmas kasvab rahvastik nii kontrollimatult, et osa inimolendeid sünnib hingeta – neil puudub samastumisvõime, empaatia, halastus ehk inimeseks olemise peamine kategooria HOOLIVUS. Olgu selle hingega nüüd kuidas on, aga Eestimaal ringi vaadates on selge, et kõige defitsiitsem asi ei ole isegi masu ajal mitte raha ega isegi töö vaid HOOLIVUS.
Nädalast nädalasse ja aastast aastasse loetakse kokku Eestimaa teedel sõjategevuse käigus hukkunud inimeste arv. Vaatamata langustrendile oleme me ikka Euroopa Liidus hukkunute arvult kõrgeima kolme seas. Samas, kolm aastat tagasi oli see veel halvem. 2006.a. hukkus ainult augustikuu jooksul 31 põhiliselt noort inimest. Tol ajal küsis reporter kõrgelt politseiametnikult: „Mis saab edasi?“. Vastus oli kindel – politsei meetmetest ei piisa. Meil on Euroopa kõrgeimad liiklustrahvid, vanglakaristus roolijoodikutele, kaamerad ja vabadel päevadel teedele saadetud politseinikud, kuid alati leiab koha, kus sõita surnuks ennast ja oma sõbrad, sest tegelikult sõltub teedel toimuv mitte niivõrd karistusest vaid hoolivusest inimelu vastu või õigupoolest selle puudumisest.
Me loeme ajalehtedest, kuidas 2 septembri hommikul virutab 7 klassi õpilane koolis noaga oma klassikaaslasele või igati tublid Tartu kooliõpilased moodustavad gängi ja harrastavad Hiinalinnas kodutute peksmist, sest jõud käib üle. Kui noorsoopolitseinik uurib põhjuseid, suudavad noored vaid õlgu kehitada, sest tegelikult on taas põhjuseks respekti puudumine elu vastu.
Samas ei ole empaatia ja armastamisvõime omased vaid inimsuhetele. Loomakaitse Selts juhib ikka ja jälle tähelepanu nendele kümnetele tonnidele loomade korjustele, mis tuleb põletada loomsete jääkide käitlemise tehases, mille võimsusest Eestimaale ei piisa. Lautade juures haisevad hukkunud koduloomad nädalaid, teedel sõidavad autod korjused lihtsalt pudruks. Samas ei ole ükski põhjamaade tehas Eestist saadetud loomade surnukehi nõus vastu võtma, sest suurem enamus põletamisele minevatest loomadest on nii halvasti toidetud, et meenutavad nahaga kaetud luukeresid, veterinaariliste proovide võtmise tulemusel surnud lehmade korjused viitavad anatoomiat ja füsioloogiat vähegi tundvale inimesele, et ajuproovide võtmise järgselt surid loomad pikka ja piinarikkasse surma. Lemmikloomad on räigete piinamistunnustega, sandistatud, surnuks näljutatud. Enamikul juhtudest on põhjuseks vähimagi halastuse ja empaatiavõime puudumine.
Inimhinge sügavaim ilming, hoolivus on faktor, mida kas on või ei ole. USA sotsioloogid on veenvalt tõestanud, et nii julmus kui tema vastandtunne empaatia on eetiline kriteerium, millel on erinevad avaldusvormid. Ei ole olemas inimest, kes on süstemaatiliselt julm loomade vastu, aga oma last või abikaasat armastab hellalt.
Täpselt samuti ei ole tõepärane, et inimene armastab sügavalt oma last ja vabadel õhtupoolikutel peksab kaikaga oma koera.
Ei olnud juhus, et julmalt läbipekstud ja röövitud eakale taadile hakkas annetusi korjama Eesti Loomakaitse Selts. Ometi vastandatakse nii sageli kommentaarides või isegi televisioonisaadetes loomade abistamist laste või eakate abistamisele. Ärgem laskem ennast petta- veebis räuskav kodanik, kes soovitab loomad põlema panna ja raha lastele annetada, ei aita tegelikult kedagi.
Eestimaa on täis pimedate silmadega inimesi. Neid on nii lagunenud majades ja viletsuses, kuid oluliselt rohkem luksusvillades. Meie maa on täis pimedaid inimesi, kellest osa ei suuda näha vaesusest, tõrjutusest ja isegi näljast pimestatud silmadega. Kuid osa on nägemise kaotanud, kuna silmad on kaetud rahapakkidega, luksusvilladega- ikka naabrist parematega, võimsalt läikivate linnamaasturitega ja üle laipade mineku veripunaste prillidega. Ma ei julge ütelda, et tegemist on ilma hingeta inimestega, kuid mikroskoopiliseks on see kägistatud ja mattunud rahalademete, liisingulepingute, iga hinna eest edukas olemise prügimäe alla.
Sellise väärtuskatastroofi tulemus on armastusest ilma jäetud lapsed, kellele on vanematel anda küll raha, kuid mitte aega ja armastust. Nendest lastest kasvavad ja on kasvanud tiigrikutsikad, kes ei kõhkle kassipojal naela läbi pea tagumast, nõrgemaid või vähemjõukamaid kaaslasi peksmast ja alandamast või eakale karguga kõndivale memmele jalga ette panemast. Need on lõputult õnnetud, tigedad ja üksikud inimlapsed – sündinud on teine põlvkond ilma hingeta inimesi.
Hoolimatus nagu vastik ja haisev kärntõbi levib ühiskonna igasse tahku.
* Loomakaitsjad ja loomade aitamisega tegelevad MTÜ-d näevad, et kaheksal juhul kümnest on nende poolt päästetud loomad inimese hoolimatuse ja/või väärkohtlemise ohvrid.
* Õpetajad näevad, et vägivald klassides ja ohjeldamatu nauteainete tarvitamine kasvab mitte päevade vaid tundidega.
* Sotsiaaltöötajad näevad, kuidas eakate vanemate korter on laste poolt maha müüdud ja memm ise saadetud laudadest putkasse, mida õitseva sotsialismi ajal nimetati suvilaks, kuid praegu on lagunemise tõttu muutunud pigem muldpõrandaga saraks. Pood 5-10 km kaugusel, teed talvel lahti ajamata, küttepuid näpujagu, perearst, apteek, lähimad tuttavad linnas.
* Sotsioloogid kirjeldavad kuidas maailma ühiskondadest väärtustavad Eesti inimesed kõige enam materiaalseid väärtusi – raha ning asju, kusjuures pereväärtused ja solidaarsus ühiskonnas on tõrjutud ebaoluliseks.
* Psühhiaatrid näevad 6-7 aastastel lastel depressiooni ja enesetapumõtteid üksindusest.
* Kiirabi konstateerib surma 10 aastasel lapsel, kes on sooritanud enesetapu, kuna vanemad lahkusid välismaale uut ja paremat elu elama.
Viimased 18 aastat on Eesti ühiskond kultiveerinud ilma hingeta inimesi.
Ilmselt on Merle Karusool õigus, kui ta väitis, et Eestis ei ole praegu mitte niivõrd majandus- kui kultuurikriis. Suur hulk kodanikke on minetanud inimeseks olemise põhitingimuse – AUKARTUSE ELU EES.
Hoolimatusele tuleb kodanikuühiskonnal vastu astuda praegu ja kohe.
Pole tähtis, kas me oleme laste, eakate, riskiperede või loomadega tegelev kodanikuühendus. Me ajame ühist asja – hoolime võõrast elust.
Loomakaitsjaid peetakse sageli veidrikeks, kes eiravad tegelikke probleeme ja nokitsevad tähtsusetute asjade kallal. Tegelikult muudustavad kolmanda sektori inimesed, kes loovad paremat ühiskonda. Iga päästetud loom suurendab empaatiatunnet Eestimaal. Iga pressiteade hüljatud või väärkoheldud loomast või tema päästmisest paneb paljudel okka torkima kohas, kus kunagi oli kõigil inimesel hing.
Iga korteriühistu liikmed, kes korjavad raha, et hulkuvad kassid saaksid steriliseeritud, tagades kiisudele võimaluse väärikalt ära elada neile nii kallis kassi elu ilma, et maailma sünniks soovimatuid kassilapsi, kogevad koostegemise rõõmu. Ka sellest ühisest tegutsemisest kasvab välja kodanikuühiskond, kus kehtivad meie poolt püstitatud normid, kus ilma hingeta inimesed ei ole enam pjedestaalile tõstetud vaid avalikult ja ühiselt taunitud ja häbistatud.
Kui jätame mõne halva teo tegemata, siis teeb keegi selle meie asemel.
Kui jätame tegemata heateo, siis jääb sellest auk, mida ei täida keegi ja mis käriseb iga uue päevaga suuremaks.
Mare Liiger Kiirabiarst, Rahvakoolitus-ELU juhataja ja esmaabikoolitaja, MTÜ Kasside Turvakodu vabatahtlik.
No comments:
Post a Comment